Elu on pidev muutumine.

Vahest ma imestan, et mis on juhtunud, ma ei ole enam see inimene, kes varem. Oleksin justkui täiesti uus. Uus keha, uus mõtlemine, uued väärtushinnangud ning tuttavad ja sõbrad. Kõik need muutused on toimunud märkamatult. Igapäevane elu tundub justkui tavaline. Magan, söön, teen trenni ja tegelen lapse, probleemide ning hobidega. Aga pikemalt tagasi vaadates on kogu selle aja jooksul toimunud minuga midagi suurt.

Olen aastaid püüdnud jõuda 100% toortoitumiseni. Ikka kukkunud ja tõusnud püsti ning läinud edasi. Iga kord kui küpsetatud toidu küüsi olen sattunud, siis analüüsisin ennast. Püüan mõista olukorda ning emotsioone, mis mind seda sööma sundis. Kõik need tagasilangused on andnud mulle järjest tugevama tõuke, et minna edasi. Ma ei kahetse midagi. Kõik on olnud mulle õppetunniks. Kõik need kukkumised on pannud mind enda sisse vaatama ja järjest sügavamale ja sügavamale. Olen kiskunud endast välja väga valusaid teemasid.

Toortoidule üleminek  nõuab endaga tegelemist. Paljud sellega toime ei tule kui just surmahirm peal ei ole. Osade puhul ei aita seegi. On vähihaigeid, kes avastanud, et toortoit on neil aidanud paraneda kuid ei ole suutnud sellisele elustiilile jääda ning vähk on tagasi tulnud. Suhe toiduga on nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt tihedalt seotud. See on sõltuvust tekitav. Sellest kõigest lahti lasta nõuab pingutust. Tuleb mõista, et me ei ela selleks, et süüa vaid sööme selleks, et elada.

Enese keskmes olles nõuame aina vähem tasakaalustamist toiduga. Näen enda pealt, kuidas mul kunagi tujud kõikusid, emotsioonid möllasid. Pidevad solvumised. Kuidas ma vihastasin inimeste peale, kes ei käitunud minu meeltmööda. Oma hädades süüdistasin ikka teisi. Ma sõin rasket toitu nende raskete tunnete tasakaalustamiseks. Jättes liha välja oma menüüst kadus ka viha. Ja nii edasi minnes järjest kergemale toidule olen tegelenud paljude emotsioonidega. Olen muutunud tasakaalukamaks. Ükshetk ma näiteks taipasin, et mind on suhteliselt võimatu solvata. Ma lihtsalt ei solvu enam inimeste peale. Ükskõik, mis nad ka ei teeks, ütleks, see ei lähe mulle enam korda. Pigem võtan kõike huumoriga, sest ma tean, et keegi ei ole täiuslik. Ja see mulle meeldibki, et alati on võimalus areneda. Minu jaoks see ongi elu.

Elu on pidev kasvamine. Mulle meedlib avastada endas uusi vigu ning neile otsa vaadata ja nendega tegeleda. Mulle meeldib ületada uusi takisusi. Ma pean täiesti normaalseks seda, et praegu räägin ühte juttu aga mõne aja pärast  midagi muud. Ma olen pidevas muutumises ja elan pidevalt muutuvas maailmas. Ma ei hoia kinni eilsest. Ma ei salvesta oma teadmisi kui täielikku tõde, sest kinnistunud arusaamad ja teadmised põhjustavad arengupeetust :)