Mulle hakkab kohale jõudma, et värske õhk, vesi ja päike on suurimad energiaallikad.
Veel mõni aeg tagasi ma arvasin, et vee joomine pole vajalik, sest tarbin palju puuvilju, mis naguniigi ju nii veerikkad. Kuid mingil hetkel hakkasin vähehaaval jooma ja janu aina kasvas. Taipsain ükshetk, et vesi on nii hea.
Söön tavaliselt kaks korda päevas. Esimene toidukord on hommikul kümmne ajal ja teine õhtul kella kuue ajal. Vahepeal joon lihtsalt vett. Vahest, kui tunnen päeva ajal nälga, siis võtan klaasi vett ja märkan, et polegi süüa vaja. Lihtsalt imeline :)
Ma naudin seda tunnet, kuidas vesi mind ravib, viies hapnikku mu keha igasse osasse, igasse rakku. Ta annab energiat, tasakaalustab isusid. Vee tarbimine on mu enesetunnet parandanud tohutult.
Teine suurem muutus on minus tärganud armastus päikese vastu. Mulle on alati päike meeldinud, kuid nüüd tunnen temaga palju eriliselmat suhet. Kui mul miski on pahasti, laps jonnib ning lained löövad peapeal kokku, siis päike on alati olukorra lahendanud. Püüan olla nii palju kui võimalik päikesega väljas värskes õhus. Tunnen kuidas ta mulle energiat annab ning söögiisu väheneb tunduvalt. Ma tervitan teda hommikuti ning õhtuti jätan igatsedes hüvasti. Õnneks on praegu valge aeg ning ta kaob vaid mõneks tunniks.

Mida kergem on toit, seda vähem see koormab organismi, seda rohkem tekib energiat, millele tuleb rakendus leida. Keeruline on minna kergema toidu peale ilma muid harjumusi muutmata. Meie kehad vajavad koormust. Kui lõpetada ära toiduga koormamine, siis tuleb see asendada, et püsida tasakaalus.
Ma tunnen seda, kuidas mu keha vajab treeningut. Ma naudin koormust ja kõike seda, milleks minu keha on võimeline. Ma tahan areneda veel paremaks, tervemaks ja osavamaks. Minu soov on täiel rinnal elada, nautida ennast ja nautida loodust :)

Astume uude maailma!

Teiste eludesse oma nina toppida ei tohi. Tuleb austada nende valikuid. Aga kust maalt jookseb piir? Kus lõppeb teiste elu ja algab minu oma? Me oleme kõik omavahel nii tihedalt seotud. Teiste valikud lähevad mulle väga korda, sest need mõjutavad ju ka minu maailma, kus ma elan.
Ma ei suuda leppida, et seda maailma toidetakse kurjusega. Nii rakse on seda kõike pealt vaadata, kuidas lollusest tehakse liiga teistele. Arvatakse, et ilma julmuseta see maailm ei toimiks. Ei nähta tegute ja tagajärgede seotust. Ei hoolita ei endast ega teistest. Kas ma pean vaikides seda pealt vaatama?
Kas ma pean leppima ning omaette kodus nutma, sest mulle teeb haiget see, kuidas inimkond suhtub loomadesse. Kas mul ei ole tõesti õigust öelda: "Lõpeta see liha söömine!? See toob häda nii sulle kui ka kogu loodusele." Liha söömine on vaid üks probleem tuhandetest.... Liiga palju on julmust selles maailmas.
Ma jälgin seda kõike vaikselt kõrvalt. Aga kas see on aus minu enda suhtes? Ma surun ennast alla ja ka see ei mõju mulle hästi. Kuidas väljuda sellest suletud ringist?
Lahendus on lihtne! Ma lihtsalt astunud sellest süsteemist välja! Ma ei toida seda enam oma energiaga. Las nad seal maaldevad ja tasakaalustavad oma karmasid. Eks igaüks, kes seda süsteemi toidab, maksab oma hinda. See on nende omavaheline mäng.
Ma eraldan ennast sellest maailmast ja astun uude, ilma julmuseta maailma ning kingin oma energia sellele. Siin, minu maailmas, ei pea elamiseks teistele liiga tegema. Ei pea millegi ees hirmu tundma. Tegelikult ma elangi juba selles maailmas, siin on palju teisigi ja ootan ka Sind siia. Ma usun, et inimesed kõik järk-järgult tulevad kunagi siia, sest siin on hea, rahulik ja õnnelik olla. Me näitame seda neile! Oleme eeskujuks! Vana maailm hääbub vaikselt ning uus muutub aina enam reaalsemaks.

https://abstract.desktopnexus.com/get/1350302/?t=aavd4ma12ikgnur3nh1e3i8ku75731654d2ee75