Miks mässitakse ennast tõe eest "paksu pehme teki" sisse? Miks ei julgeta tunnistada oma vigu? Ikka süüdistatakse kõiges teisi. Ma nüüd mõistan, miks ma tundsin kunagi häbi, kui minuga mingisugused imelikud olukorrad või vahekorrad juhtusid olema. Näiteks see kord kui üks naine mind leiva puruga loopis. Ma riivasin teda mööda minnes ja palusin vabandust aga tema ägestus ja kukkus mind toiduga loopima. Ja minul oli niii häbi, et minuga midagi sellist juhtus. Ja selliseid olukordi on veel palju, kus ma otseselt süüdi pole aga satun mingisuguse raevu ohvriks. Näiteks mingite koerte ja imelike inimeste rünnakud. Need vahejuhtumid toimusid minuga päris tihti. Ma justkui tõmbasin inimestest välja seda kõige halvemat. Ise kuskilt sügavalt tundsin tohutut häbi. Ja nüüd mõistan, et pidingi tundma, sest elu saatis muudkui järjepidevalt neid mulle õppetundideks aga mina ei julgenud endale otsa vaadata :) See tähendab, et ma ei julgenud elada, enda eest seista. Mulle oli tähtis teiste arvamus ja ma püüdsin olla alati kõigile meeltmööda. Ma ootasin välismaaila tunnustust ennast austamata.
Kõigile meeltmööda ei ole võimalik olla. Kuid olles endale meeltmööda juhtub ükshetk, et järjest enam inimesi hakkab Sind austama. Välismaailm on sisemaailma peegeldus. Armasta ennast ja ka teised hakkavad Sind armastama. Armasta ennast täpselt sellisena nagu Sa praegu oled. Koos kõikide vigadega. Mitte keegi ei ole täiuslik. Kõigil on ruumi arenguks.
Julge vaadata endale otsa. Julge olla enda vastu aus. Julge tunnistada oma nõrku külgi. See kõik tuleb kasuks vaid Sinule endale. Nii kaua, kuni Sa ei tunnista endale oma vigu või puudujääke, ei toimu mingit arengut. Areng algab nõrkuse tunnistamisest. Mitte keegi ei ole täiuslik. Kõigil on alati kuhugi poole vaja püüelda. See on elu. Pidev kasvamine. Takistuste ületamine.
Meie nõrkused on meile loomulikud, inimlikud. Mitte miski pole ületamatu. Vaata endale otsa, tunnista oma viga ja paranda see ära!

Väga hea artikkel, mis teeb selgeks toidu psühholoogilise mõju meile. Liialt suur rõhk on pööratud toidule. Laste toiduga lohutamine, premeerimine, üllatamine - see kõik talletub meie ajusse kui rõõmu allikas ja me jääme seda otsima ka täiskasvanuna. Rohkem tuleks pöörata rõhku inimeste omavahelistele suhetele ja kogemustele. Lapsed vajavad tähelepanu ja armastust, mitte lohutust toiduga.

http://www.telegram.ee/toit-ja-tervis/miks-laste-maiustuste-ja-rampstoiduga-premeerimine-on-halb-mote#.Vmvqp3YrLIU

Ma tänan kõiki inimesi, kes täna minu päeva sisustasid suure rõõmu ja naeruga. Lihtsalt võrratu! :) Ma tunnen, et iga minu keharakk on toidetud õnnega. Vibratsioon on enneolematult kõrge.
Tahan teile öelda, et lubage endale tunda rõõmu ilma hirmuta, et selle eest tuleks kallist hinda maksta ning ilma hirmuta, et keegi sinu peale imelikult vaatab - nagu mina siiani kartnud olen. Lihtsalt niiii hea on lubada endale tunda piiritut õnne!

Olen viimasel ajal hakanud armastama igat päeva ja hetke, igat ilma,  igat päikesekiirt ja ka vihmapiiska. Igal päeval ja ööl on meile midagi pakkuda. Ei ole olemas halba ilma ega koledat ilma. Igal ilmal on oma võlu.
Mulle tundub, et need tormised päevad kutsusid esile paljudes suuri puhastuslikke protsesse. Näen, kuidas inimesed on ümberringi "haiged". Paljude jaoks on köha, nohu, oksendamine, palavik, kõhulahtisus haigus kuid minu jaoks tähendab see puhastumist. Kindlasti on siin mõjutamas ka tähtede seis, mis seda hetkel soodustab.
Kuid eilne päev oli lihtsalt võrratult täis päikest. Ma ei oleks osanud seda sellisel tasemel nautida kui sellele poleks eelnenud tormilised päevad. Eilne päev justkui laadis mind pärast väsitavat puhastumist, et jäksaks jälle minna edasi selles pimeduses, mis suunab mind vaatama ikka enda sisse sügavamale

Pisikeste sammude võlu.

Miks on nii keeruline olla seal, kus oled. Mõtted viivad ikka siia-sinna. Keeruline on keskenduda hetkele, sest see nõuab tasakaalu. Tahaks nagu rattaga jõuda kiiresti kuhugi punkti. Ometigi istub kogu ilu ja võlu meil silme all. Absoluutselt iga hetk suudab meile pakkuda täiuslikku rahuldust. Lihtsalt tuleb peatuda ja ennast olevikule avada.
Kui püstitada eesmärk, siis annab see meile suuna. Me elame päevast-päeva selle eesmärgi nimel. Aga tähtis ei ole see kiiresti kätte saada. Siis  ta kaotaks oma väärtuse ja me peaks hakkama uut otsima. Palju suuremat rahuldust pakub see, kui nautida igat väikest sammu oma eesmärgi suunas. Vahel lähevad need sammud justkui tagasi. Tegelikult teevad need lihtsalt väikese käänaku, et minna uue nurga alt edasi.
Mingil hetkel hakkasin mina endale toortoitumist peale suruma, sest tavatoodete kahjulikkus hakkas mulle hirmu tekitama. Ei tohi süüa täistera tooteid, sest need kriibivad soolte seinu ja ei tohi süüa piimatooteid, sest need tekitavad lima. Mulle tundus, et minu toitumine on jube ebatervislik ja lausa tappev. Tekkis paanika. Hakkasin märkama esimesi vananemise ilminguid olles alles 26. Hirm tuli peale. Mõtlesin, et nüüd küll pean midagi ette võtma. Ning harmoonia oligi kadunud, sest ma arvasin, et minust peab toortoituja saama nüüd ja kohe, üle öö.
Ma tahan öelda, et tavatoidu kahjulikkus ei ole üldsegi nii suur kui järsud ja jõulised muudatused. Tähtis ei ole see, mida sa praegu sööd vaid see, mis tundega sa seda teed. Ning tähtis on see, kuhu sa püüdled. Milline on sinu unistus endast. Veel sellel ajal, kui ma toortoitumisest midagi ei teadnud, avastasin enda jaks rohelised lehed. Teades nende kasulikkusest ma lisasin neid igale toidule. Mis sest, et ma sõin pastat. Ma valisin täisterapasta ja uskusin, et see on mu tervisele parem ning lisasin sellele suure hunniku rukolat, spinatit ja pestot. Ma nautisin igat ampsu oma toidust ja nautisin igat hetke oma elust. Liikusin palju ja uskusin, et olen õigel teel. Sellest piisas, et särada. Inimesed isegi tänaval tulid ligi ja tegid komplimente. Kõige tähtsam on säilitada harmoonia.