Miks mässitakse ennast tõe eest "paksu pehme teki" sisse? Miks ei julgeta tunnistada oma vigu? Ikka süüdistatakse kõiges teisi. Ma nüüd mõistan, miks ma tundsin kunagi häbi, kui minuga mingisugused imelikud olukorrad või vahekorrad juhtusid olema. Näiteks see kord kui üks naine mind leiva puruga loopis. Ma riivasin teda mööda minnes ja palusin vabandust aga tema ägestus ja kukkus mind toiduga loopima. Ja minul oli niii häbi, et minuga midagi sellist juhtus. Ja selliseid olukordi on veel palju, kus ma otseselt süüdi pole aga satun mingisuguse raevu ohvriks. Näiteks mingite koerte ja imelike inimeste rünnakud. Need vahejuhtumid toimusid minuga päris tihti. Ma justkui tõmbasin inimestest välja seda kõige halvemat. Ise kuskilt sügavalt tundsin tohutut häbi. Ja nüüd mõistan, et pidingi tundma, sest elu saatis muudkui järjepidevalt neid mulle õppetundideks aga mina ei julgenud endale otsa vaadata :) See tähendab, et ma ei julgenud elada, enda eest seista. Mulle oli tähtis teiste arvamus ja ma püüdsin olla alati kõigile meeltmööda. Ma ootasin välismaaila tunnustust ennast austamata.
Kõigile meeltmööda ei ole võimalik olla. Kuid olles endale meeltmööda juhtub ükshetk, et järjest enam inimesi hakkab Sind austama. Välismaailm on sisemaailma peegeldus. Armasta ennast ja ka teised hakkavad Sind armastama. Armasta ennast täpselt sellisena nagu Sa praegu oled. Koos kõikide vigadega. Mitte keegi ei ole täiuslik. Kõigil on ruumi arenguks.
Julge vaadata endale otsa. Julge olla enda vastu aus. Julge tunnistada oma nõrku külgi. See kõik tuleb kasuks vaid Sinule endale. Nii kaua, kuni Sa ei tunnista endale oma vigu või puudujääke, ei toimu mingit arengut. Areng algab nõrkuse tunnistamisest. Mitte keegi ei ole täiuslik. Kõigil on alati kuhugi poole vaja püüelda. See on elu. Pidev kasvamine. Takistuste ületamine.
Meie nõrkused on meile loomulikud, inimlikud. Mitte miski pole ületamatu. Vaata endale otsa, tunnista oma viga ja paranda see ära!