Veel mõni aeg tagasi ma arvasin, et vee joomine pole vajalik, sest tarbin palju puuvilju, mis naguniigi ju nii veerikkad. Kuid mingil hetkel hakkasin vähehaaval jooma ja janu aina kasvas. Taipsain ükshetk, et vesi on nii hea.
Söön tavaliselt kaks korda päevas. Esimene toidukord on hommikul kümmne ajal ja teine õhtul kella kuue ajal. Vahepeal joon lihtsalt vett. Vahest, kui tunnen päeva ajal nälga, siis võtan klaasi vett ja märkan, et polegi süüa vaja. Lihtsalt imeline :)
Ma naudin seda tunnet, kuidas vesi mind ravib, viies hapnikku mu keha igasse osasse, igasse rakku. Ta annab energiat, tasakaalustab isusid. Vee tarbimine on mu enesetunnet parandanud tohutult.
Teine suurem muutus on minus tärganud armastus päikese vastu. Mulle on alati päike meeldinud, kuid nüüd tunnen temaga palju eriliselmat suhet. Kui mul miski on pahasti, laps jonnib ning lained löövad peapeal kokku, siis päike on alati olukorra lahendanud. Püüan olla nii palju kui võimalik päikesega väljas värskes õhus. Tunnen kuidas ta mulle energiat annab ning söögiisu väheneb tunduvalt. Ma tervitan teda hommikuti ning õhtuti jätan igatsedes hüvasti. Õnneks on praegu valge aeg ning ta kaob vaid mõneks tunniks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar