ISUD

Isud vanade toitude järele on kimbutanud mind ikka. Need võivad tekkida mitmetel põhjustel. Isudele järgi andmine on ju nauding aga see kestab ainult lühikest aega. Enne, kui oma isule järgi annan, peatun korra, hingan rahulikult ja mõtlen, mis seda võiks põhjustada. Enamik meist arvab, et kui on isu mingi teatud toiduaine järele, siis järelikult meie organismil on mingist ainest puudus. Kahjuks on nii, et kui organism ei ole puhas, siis see ei anna õigeid signaale või me ei oska neid õigesti tõlgendada.

Isudega ei tohiks võidelda. Neile tuleks vaadata otsa ja neid analüüsida. Tihti me surume söömisega alla mõnda emotsionaalset probleemi, mis vajaks tegelikult tähelepanu ja lahendamist. Me kas ei julge või ei oska neid probleeme märgata. Söömine tuimestab need mõneks ajaks.

Emotsioonid vajavad tasakaalustamist... nii rõõmsad kui kurvad. Isusid tekitavad pingelise tööpäeva lõpp, tulised vaidlused, kõik situatsioonid, mis viivad emotsionaalselt natukenegi kõikuma. Vahest oleks justkui vaja ennast maandada mõne raskema või stimuleerivama toiduainega. Kuid selleks leiub ka muid võimalusi. Näiteks mediteerimine, tantsimine, muusika kuulamine...

Vahel võib olla, et organismis on tasakaalutus, on mõne aine puudus. Keha küsib seda toiduainet, millest ta on harjunud saama teatud aineid. Näiteks juustu isu võib viidata, et vajad oomega-3- ja -6-rasvhappeid ja/või kaltsiumit.

Juustust loobumine oli minu jaoks kõige keerulisem. Kui sõin viimast juustuviilu, siis jätsin temaga teadlikult hüvasti. Ma vaatasin teda ja analüüsisin :) Üritasin mõista, mis on temas nii erilist. Ja mõistsin, et see on ju rasv ja sool, see on lehmapiimast. Samas tundus see ka ebaloomulikult vetruv nagu plastik. Ja kusjuures maitse ka ei olnud midagi erilist. Sain aru, et see küll ei ole midagi, mida mu keha vajaks ning ütlesin:”Hüvasti!!!” Pärast seda oli isu kadunud ega ole siiani tagasi tulnud.

Eriti suur isu vallandub siis kui organismi puhastumise käigus teatud toiduaine hakkab meie kehast liikuma väljapoole ning viib neid aineid uuesti vereringesse. Kui see hetk mööda lasta ja sellele mitte alluda võib juhtuda, et selle toidu järele ei tulegi enam kunagi isu.

Olen märganud, et väga hästi on isude vastu aidanud rohelised mahlad. Need muudavad organismi aluselisemaks, sisaldavad palju klorofülli ja küllastavad meie organismi vitamiinie ning mineraalidega. Kui neid piisavalt oma menüüsse lisada ning oma harjumusi muuta, siis ajajooksul peaksid igasugused isud kaduma ning isu värske ja mahlase vastu aina kasvama.