Inimese keha on imeline, See on võimeline kohanema ka väga äärmuslikes tingimustes. Mõni võibki elada 100 aastaseks makaroni peal, kuid sellise elu kvaliteet on küsitav. Kas see makaron tagab piisava energia hulga, et elu jooksul oma unistusi täide viia?
Kõik töödeldud ja raske, elutu toit on kehale koorem. Selle seedimiseks kulub rohkem energiat kui sealt kätte saab. See väsitab ja tekitab meeleolu kõikumisi, mis eriti hästi paistavad silma laste puhul, kes on tundlikumad. Pikapeale tekivad igasugused hädad tervisega. Kehal on keeruline tulla toime. Seepärast tulevadki appi haigused. Kuid arvavatakse, et need on pahad ja nende eest tuleb ennast kaitsta. Kuid inimene ise pakub neile toitu. Looduse vastu ei saa. Keegi peab nende jäätmetega tegelema, mida inimene oma kehasse korjab. Kui gripist on võimalus pääseda, siis vähist võibolla enam mitte.
Selle peale tasub mõelda, et igast suutäiest, mida sa võtad, saavad toitu sinu rakud. Kehaga suheldes tulekski küsida oma rakkudelt, kas nad soovivad seda toitu. Mina arvan, et tõeliselt oma keha kuulamine ongi see, kui sa suudad tunnetada tema vajadusi raku tasandil. Keha kuulamine ei ole isude järgimine, mida tekitavad soolestiku mikrofloora. Mikrofloora on sinu enda kujundada läbi oma toitumise, tema allub sinule.
Mina lähtun toitumisel toidu energeetikast. Kui selles on piisavalt elu, siis annab see ka mulle elujõudu. Iga minu keharakk naudib elusa toidu värskust ja energiat ning kergust. Keha tuleb sellega nii lihtsalt toime, et haigustel pole minu juurde asja. Mida rohkem seda süüa, seda rohkem selle järele isu kasvab, seda rohkem tuleb energiat.